Eneseohverdamine

Me kõik mõtiskleme ning loome ilusaid pilte unelmate suhtest, kuid paljude jaoks on tegelikkus hoopiski vastupidine ning õpetussõnu jagataksegi nii ´´kulla laps aga see ongi elu, see on reaalsus.´´ Mida näitab enese ohverdamine suhtes?  Usun, et see on tugevasti seotud madala enesehinnanguga, kus naine näeb, et ta on surutud maatasa ning lõpuks kartes haiget teha kaaslasele, mis inimesed minu ümber võivad mõelda ja hirm üksi hakkama saamise ees, valib ta naisele väga omase tee : ise kannatada, teha end teadlikult ohvriks. Kuid meestemaailmas käivad asjad väga lihtsalt, oleneb mehe egost ja sissetulekust (mis tagab mehe enesekindluse ja eneseteadlikkuse), valib ta endale naise. Vaesem mees on pigem leplikum ja tuleb ette ka rohkem nn. tuhvlialuseid kui ka võrdset panustamist suhtesse. Mees aga kes on saavutanud rohkem, esitab nõudmised ning kui naisele ei sobi need või ei täida mehe ootusi, on ta kerge välja vahetama oma kaaslase.

Miks see kõik nii on? Kuna olen palju reisimas käinud, kohtunud erinevate kultuurilise taustaga inimesi siis oskan öelda, et eestlasele meeldib omada ja olla kitsi. Usun, et see tuleb juba sadu aastaid meile geneetiliselt kaasa, kuna meid omati ja me pidime oma maad teistega jagama, teistele töötama jne. Teised rahvused on aga väga avatud ning näiteks Euroopas valitseb mentaliteet, mis on minu võin ma ka sulle jagada ilma, et midagi vastu tahaksin. Eestis aga raha on meie jumal ning need kes on ´´jumalale´´ lähemal, nemad ka võivad omada.

Selle kõige tagajärjeks on aga see, et ilus eesti tüdruk valib endale välismaa mehe, kes on edukas ja kes ei hakka naist omama, kuna paljude jaoks on raha lihtsalt paber, mis tuleb ja läheb. Eesti mehed aga laiutavad käsi ja sõimavad neid naisi raha ihkavateks mõrdadeks (illustreeritud sõna), mis nad aga tegelikult on, on hoopiski tublid naised, kes tahavad elada paremini kui nende emad, nähes perevägivalda, lahutusi ja alandusi naise suunas. Eesti naine on hariduselt eesti mehest nii palju ees, et ei suudeta elada endast rumalama inimesega koos. Asi pole rahakotis vaid asi peitub kasvatuse, intelligentsuse ning intellekti puudumises, kuna paljud naised on lahutatud üksikemad, kes peavad rügama hommikust õhtuni, et laps saaks söödud ning paratamatult kasvab laps ise ülesse lõhutud pereväärtuste ja kasvatamatuse keskel.

Mul on hea meel, et uus generatsioon noori naisi on rohkem iseteadlikumad, haritumad ning iseseisvamad, küll iive kohapealt on see vast kurb, sest haritud naine soovib ennekõike eneseteostamist enne lapsesaamist ning harimatum naine näeb traditsioonilisemat teed. Ma usun, et kõik see on teatud evolutsiooniline protsess, kus arengumaad on lausa ´´beebitehased´´ seega balanss peab tulema meie arvelt, kus arenenud maades toimub naiste iseseisvumine ning feminismi tõus, see tähendab, et lapsi sünnib vähem.

Naised ärge kunagi loobuge oma unistustest ning seadke alati end esikohale, sest elate ju ometigi enda jaoks ning saavutades täieliku eneseteostuse ja õnne, võib sellele punkti panna perekonna loomisega, sest siis sa naudid seda, teades, et oled näinud, teinud ja käinud ning nüüd on aeg võtta vastu suurim väljakutse. Elus on alati valik olemas, kuid valikud olenevad sellest, kas Sa tahad neid näha või mitte, kas Sa tunned, et oled väärt või mitte, kas Sa usud, et suudad või mitte.

M.A

Iseenda orjad

Tihtipeale avastame end olukorrast, kus koorem mida aktsepteerisime kandma on liialt raske meie õlul. See piinab ning halvab terve mõtlemise. Avastad end mõtlemast millelegi, kuid ei suuda sellest kinni haarata, seega tekib kiirtee efekt, kus kõik autod sõidavad nii kiirelt, et näed vilksamisi värve, kuid muu informatsioon jääb hoomata.

Miks me inimestena võtame endale kanda nõnda suuri koormaid ning miks me alati muretseme, mida teised võivad arvata? Näiteks, sul on käsil lahkuminek, kuid ikka leiad end mõtlemast, et mida mu sõbrad, tuttavad, perekond ning üldsus arvab sellisest otsusest lõpetada nõnda pikaajaline suhe. Oleme koos loonud ilusaid hetki, teid ja mälestusi, leides nüüd, et tundeid enam ei ole, oleme liialt erinevad ning lahku kasvanud, kuid lahku ka ei ole õige minna, sest harjumused on suured. Inimesed on harjunud, et mul on suhe ja hirm tundmatuse ees, et mis minust vallalisena saab paneb meid olukorda, kus parem kannatame aastaid kui mitte terve elu, sest julgust ei ole ning kaastunne kaaslase vastu paneb sind igavest kaaskannataja olukorda.

See hirm paneb meid ohverdama oma ego, tunded ja unistused, sest harjumustest on raske lahti lasta. Aga tuleks elus teha peatus ning mõelda iseendale, mida Mina tahan, mida Mina tahan elus saavutada? Minu unistused ja soovid! Eelkõige me ju elame enda jaoks ja sureme üksinda (üksinda all mõtlen, et sa ei hoia käest kinni kelleltki ja ei sure temaga koos), vaadates tagasi kõigele mis tegemata jäi, sest hirm juhtis meie elu. Suurim vaenlane ei ole sündides teadmine, et ootamas on kunagi surm, vaid omaenda loodud hirm, mis juhib meid, määrab meid ning liigutab meid oma suva järgi. Me oleme hirmu orjad ning oleme seda seni, kuni kasvatame eneseuhkuse, alterego  ning eneseväärikuse.

Miks on alterego vajalik? Ma usun, et meil kõigil oleks vaja ühte eraldi seisvat häält peas, kes ütleks ausalt ning robustselt välja mida ta tahab. Meie sügavad soovid, mis sisaldavad suures koguses sõna MINA. See ei tähenda, et mõtleme ainult enda peale ning saadame ümbritseva sinna samusesse, kus päike ei paista, vaid pigem meil kõigil on vaja oma hingamisruumi ehk privaatsust, kus ta saab end teostada.

Inimesed lasevad end juhtida kõigel negatiivsel, ning positiivsust vaadeldakse läbi mitme teleskoobi ning sedagi suurima paranoilise skeptitsismiga. Tee õnnele on väga lihtne, kuid jõuda sinna absoluutse lihtsuseni on vaja empaatiat ja on vaja minna tagasi baasi juurde. Unustage ära korrutustabel ning ruutjuured, sest muust me hetkel ei mõtle. Igal asjal alati peab olema mingi mõte või teooria, kuid tegelikult on kõik palju lihtsam, kui vaid minna tagasi liitmise ja lahutamise juurde. Vahel isegi numbrite tundmine viib lahenduseni.

Meie keha saab vangistada, kuid mõtteid vangistame me ise, luues pidevalt iga võimaluse ette trellid, sest iga uus võimalus tähendab midagi tundmatut ning tundmatu paneb meid looma hirme, mis omakorda paneb looma piire meie võimetele ning lõpuks avastame, et oleme samasugused ühiskonna ja omaenda orjad nagu kõik need, kellele otsa vaadates lubasime, et minust ei iial sellist saa.

M.A

Et elada on vaja julgust

Minu elu võiks kirjeldada ikka suure virr-varrina. Olen püsimatu inimene ning asjaolud tegid mu veel püsimatuks ning et mitte enam kannatada otsustasin lennata Londonisse. Küll pilet oli 4 aprilliks ei suutnud ma seda aega ka oodata ning vahetasin hoopiski 6 märtsiks. Austraalia muutus minu jaoks kohutavalt igavaks kohaks. Esiteks tööd oli nõnda raske leida, ma tundsin end väga ebamugavalt seal, sest paljud inimesed olid harimatud ning ühel hetkel hakkas see mind rõhuma ning tundsin, et siit ei leidu minu arenguks absoluutselt mitte midagi. Elasin koos nelja kutiga, kes olid väga kõrgetel töökohtadel ning väga targad ja iseloomult lihtsalt imelised, kuid jällegi kui peo päev tuli siis läks poistel sisse ecstasy ja LSD. Ma ütleks ausalt, et väga erinev mida Euroopas näinud olen, sest siin inimesed on palju tervema psüühikaga ning see kuidas need ained mõjusid neile oli absoluutselt midagi muud. Üldjuhul lihtsalt naersin nende üle, sest nad olid kõik omaette ja tegid omi asju, ainult üks majakaaslane suitsetas ainult kanepit. Võib-olla tõesti sattusin valesse seltskonda, kuid mida aeg edasi ja kohalikega tutvusin, nii naiste kui ka meestega, siis ainult narkootikumid peo püsti panidki. Nad pidevalt virisesid minu üle, et miks ma üldse ei joo, pidutse ega suhtle uute inimestega, siis valisin vaikimise, sest kellega siin väga tutvuda ongi? Lõpuks ma sain tuttavaks väga toreda Ukraina tüdrukuga kelle sõbrad olid venelased ja nendega oli mul nii tore. Super! Targad , töökad, haritud ja joovad mõõdukalt, ning ei tarbi narkootikume. Kuid seegi ei rahuldanud mind ning otsustasin reedel, et lendan esmaspäeval Londonisse. Seal ootas mind ees sõber, kes leidis mulle töökoha ettekandjana. Austraalias otsisin intensiivselt tööd 2 kuud ja ei midagi, ning Londonis oli kohe kesklinnas väga heas pubis/restoranis töökoht olemas.

Tundsin end palju elujõulisemalt ja veidikene kurvana, sest jätan seljataha nii sooja riigi.  Minu jaoks on tähtis areng ning seda kahjuks Austraaliast ma ei leidnud. Lugedes blogidis eestlaste Austraalia kogemustest, võin öelda selgesõnaliselt, et Austraalia on sõna otseses mõttes eestlastele orjariik, no teenid hästi raha aga orjad samamoodi nagu Eestis tööd, mida sa ei tee ilmselt kunagi ja mida sa ei tahaks enam kunagi teha. Ei aitäh! Seega mida ma otsustasin oli see, et Londonisse tööle ja siis magistrisse, parem harin end ning teen midagi mida armastan. Kuna mees kolib Dubaisse elama otsustasime, et teen magistri Dubais, seega kaks ja pool põnevat aastat ootavad mind alates augustist. Aga tagasi Londonisse. Leidsin teisel päeval endale korteri peaaegu, et kesklinnas, metrooga sõita vaid 15 minutit ja jalutada 5 min. Elasin koos India tüdrukuga ning tööpäevad kestsid mul 14 tundi. Kuna aasta tagasi olin raskelt haige tõi see töö mul kõiksugu tervisehädad välja. Magamatus tegi põhimõtteliselt terve tervise nulli. Minestasin hommikuti, kuna vererõhk oli nii madal, et nõnda valget nägu pole ka albiinodel, tekkisid hingamisprobleemid ning kõigest sellest tekkis stress mis omakorda surus õlgadele ning tekkisid närvivalud. Ausalt ütlen au inimestele, kes lihtsalt suudavad niimoodi elada, sest mina töötasin kokku kaks pool nädalat seal ning lahkusin lõpuks, sest ei tahtnud end leida taas haiglavoodist. Ma ei taha kohe kindlasti veel surra ja valikud mida elu pakub on alati ja ma kohe kindlasti ei ütle EI.  Seega ka Londonis elamine jäi üürikeseks, kuid õpetas mulle palju rohkem, kui Austraalia oma kahe kuuga. Tööjuures oli minu ülemuseks Poola naine, kes karjus pidevalt ning käsutas ja alandas mind klientide ees, see oli ka üks suurimaid lahkumise põhjuseid. Lõpus ma ikka näitasin talle mida arvasin temast, kui tuli oma sõpradega sinna sööma. Tegin talle aasta sitema teeninduse.

Koju jõudes tahtsin vaid skypeis paar sõna oma mehega rääkida ning magada, kuid ka seda ei saanud teha sest tuppa hüppas see India tüdruk ning kukkus minu peale räuskama, et mida ma räägin, kell kümme oled vait kui sukk. Olin šokeeritud, elasin nagu vangilaagris, kell kümme tuled kustu ja suu kinni. Ühel päeval oli ta sõbralik minuga, teisel päeval karjus ja alandas mind, kui vastu ütlesin, siis nägin, et palju puudu polnud, et kättpidi kallale oleks tulnud. Sain kohe aru, et tal on närvisüsteem paigast ära ning see hakkas mulle huvi pakkuma. Ma ainult oskasin aimata, millest selline käitumine ning asusin katsetama oma teooriat. Rääkisin talle, et mul  on hea sõbranna prostituut ja kuidas ta peab toime tulema  õudustega ning kuidas peab välja kannatama mehi, kes on vastu tahtmist. Rääkisin pikalt ja laialt, kui raske töö tal on ja kui kahestunud isiksueks selline töö muudab. Seejärel istus see India tüdruk maha ning rääkis südamelt ära, et poolteist aastat tagasi oli ta 2 aastat järjest prostituut. Tema arusaamad mehest ja naisest olid nõnda väärastunud, et ma koheselt hakkasin talle kaasa tundma, sest see mida inimene uskus enne on nüüd läinud. Ta vihkab mehi, ta on skeptiline kõige ja kõigi suhtes. Kuid enese kaitseks ütles, nagu seda teeb iga prostituut, et sellist tööd tuleb austada, sest naised rahuldavad mehi, nad pakuvad neile naudinguid ning need prostituudid peaksid olema uhked. Selles suhtes, et väga ilus kõne ja kõik teoorias kõlas ju kaunilt, kuid olen kohtunud prostituutidega, olen teinud palju uurimustöid ning kirjutanud oma lõputöögi nende kohta ning ükski naine ei ole öelnud, nii raamatus, uuringutes kui ka minuga kohtudes, et see töö on suurepärane, sest suust võib inimene välja ajada kõike, kuid silmad alati räägivad tõtt ja see tõde mis paistis nende kõikide silmest, oli õudus, appikarje ja laastatud isiksus.

Viimase tööpäeva öösel koju jõudes, ootas mind ees üllatus mis muutus šokiks, kuna tuppa minnes polnud seal mu kohvrit ja passi. Mõtlesin, et no varas see olla ka ei saanud, kuna minu hirmkallis sülearvuti istus ilusasti voodil. Läksin kõrval tuppa ning nõudsin mis siin toimub. Tema siis hakkas oma sõbralikul ja rõõmsal hääletoonil seletama, et kuna ma olin kodust eemal terve nädalavahetuse hakkas tema muretsema, et võtmeid tagasi ei toonud (ta teadis, et lahkun esmaspäeval riigist) ja mõtles sellepeale, et ma tulen tagasi siis kui teda pole ja varastan tema asjad ära. Puhkesin naerma ja ütlesin, et miks sa siis minu sülearvutit ära ei võtnud, see maksab rohkem kui sinu kõik asjad siin korteris kokku, sest tõepoolest seal peale voodite ja ühe kapi midagi muud ei olnudki. Uskumatu inimene ja seegi polnud veel kõik, sest hakkas veel minult raha välja imema, et oi gaas oli see kuu kallis. Ütlesin, et pole ma siin kahte nädalatki elanud, et millest sa jahud. No 50 naela võiksid gaasi eest maksta. Hea, et ma olin nii taibukas ning peitsin kõik raha ühte salajasse kotikesse ära ning avasin oma rahakoti, kus oli ainult 10 naela. Võtsin selle välja ja ütlesin, et see on kõik mis mul on ning ütlesin, et rohkem kahjuks pole sulle anda kuid loodan, et saad midagi ilusat endale selle eest osta ning hakkasin pakkima, et kiirelt minema saada sealt. Miks ma selle 10 naela andsin? Just sellepärast, et mul oli temast lihtsalt kahju, ning raha minu jaoks ei tähenda midagi, see oli minu 14 tunni teenitud tip tööjuurest, võtku ja olgu õnnelik. Hommikul vara lendasin tagasi Eestisse ning oh imet, nii ilusat ilma ei näinud ma isegi korraks Londonis. Nüüd ajan oma pabereid korda Dubai jaoks.

Mu elu on üks imeline seiklus ja et seda kogeda vahest sul polegi raha vaja, sest Austraalias ma elasin kuu aega oma 200 euroga. Kuidas see võimalik on? Aga kui tahad, saad alati kuidagi ära elatud. Londonisse jõudsin 300 eurot taskus ja sain hakkama ning lõpuks peale kahte rasket töönädalat, anti mulle ümbrikus palk kätte, mille numbrite üle olin super õnnelik. See raha on minu stardipauk Dubai poole. Reisimine ei ole rahas kinni vaid julguses ja seda mul jagub. Minu ilus muinasjutt algas selle aasta alguses..

M.A

Päästke noored hinged

Meile on pähe istutatud arusaam, et lein on kohustuslik ja õigest suhtest ülesaamiseks on vaja samuti nn ´´leina´´ aega ning kui sa ei ´´leina´´ seda elementaarset aega ära, siis on sul midagi  väga valesti või et need tunded pole olnud siis õiged. Kes võtab õiguse luua sellise normi?

 

Mina usun, et surm on kurb, kuid tuleb seda võtta sama ilusana kui on seda sünd. Isekuse tõttu me nutame ning isekuse tõttu me küsime miks küsimusi. Armastuses on loodud nõnda palju reegleid ja teooriaid, et milline on see õige siis neist? Miks ei võiks olla õnnestunud suhted need õiged? (Õnnestunud suhte all mõtlen seda, et suhe toimis ning lõpuks, kes kelle maha jättis ei loe, sest see on juba kibestumise teema.)

 

Miks ei võiks olla armastusel mitmeid tasandeid, iga tasand omamoodi see õige. Usun, et armastus on sama omapärane ja individuaalne kui on seda inimese mõtlemine. Me võime leida sarnaseid gruppe, kus mõeldakse samamoodi, kuid vaadates lähemale, me oskame näha erinevaid indiviide. Sama on ka armastusega, põhi on olemas, lihtsalt iga paar lisab sinna omad värvid.

 

On inimesi kellele aastad annavad tarkust juurde, kui on ka neid inimesi kes keelduvad seda kogumast, ning ujuvad aina samas tiigis, soppund vees, aimamata, et on võimalusi arenguks. Vahel kohates neid inimesi, tuleb meelde nõukogude soovitus : Austa endast vanemaid. Kuid kes austab meid noori? Kuidas austada endast vanemat, kui näed, et tema ei suuda iseennastki austada. Kui tuleb ütlema sulle vanake, et miks sa ei leina ja laipa ei vaata. Tekib küsimus, et miks peaksin oma närvisüsteemi häirima, niigi närvirakke iga päevaga aina väheneb, kunagi ju neid tagasi ka ei saa.

 

Nii palju dikteerimist ning õpetamist, kuidas leinata, kuna armastada, milline on armastus ja milline mitte. Kas kõik need tühised õpetused ning nipid tahavad luua massimaailma, kus inimesed ise ei suuda luua oma tõde ning arusaame, vaid loevad ettelükatud informatsiooni tõepähe, pidades seda piibliks? Maailm hakkab massimõttelaade tootma ning üha enam on raske leida vestluskaaslasi, kellega on reaalselt millestki asjalikust diskuteerida ning huviga kogemusi kuulata. Tühjus on uus trend, tootes masse ning liites neid supermassideks, kes kui pupet nukud hakkavad pidama kindralite ja füürerite sõda.

 

Individuaalsest mõtlemisest on saanud haruldane nähtus ning üha rohkem avastad end seismast kehade keskel, kuid kus on mõistus? Kuhu on kadunud siirus ja ausus, kaastunne ja empaatsus? Inimesed on valinud nõrkuse, sünnitades arusaamatust ning arusaamatusest valmib mõtleja ja tühjuse vahepealne, kes ainult uitab isekuses, lootes teenida kasu ja ainult kasu. Keda päästa ja kuidas päästa, kui nakkus on süvenenud aastakümneid?

 

M.A

Me kardame Surma

Meil inimestel on raske leppida surmaga. Paljud kardavad seda ning surm tundub absoluutses mõistes lõppu. Lähedaste surm on kõigile raske ning üsna tavaline küsimus, mis peas ringleb on ´´miks just tema´´? Me võime jääda igavesti mõtlema ja otsima sellele vastuseid, kuid pole ju kunagi mingisugust kindlat reeglit. Kõik oleneb, mida sina ise usud. Siin ma tahaksin veidi rääkida oma uskumustest, mille olen loonud läbi kogemuste.

Kuna mu vanaema oli omamoodi sensitiiv, tajus ta väga palju enda ümber toimuvat. Ta nägi oma surma ette, ta tundis ohte tulemas ning täpselt samad asjad on ka minuga juhtunud. Tema hing lahkus meie seast väga traagiliselt, ning ta ei mõistnud tol hetkel, et on surnud. Kuna usun, et inimese hingele on antud 30 päeva rahu otsimiseks, siis mu vanaema kasutas seda aega leidmaks vastust, et miks kõik arvavad, et ma olen surnud? Mõnda aega hiljem, ta sai selle vastuse ning lahkus. Kuid külastas aastaid hiljem mind, minu unenäos, tirides mind endaga hauda kaasa. Sisetunne ütles, et ära vaata kes see on, kuid süda alati tunneb oma hingesugulase ära. Usun, et surm külastab elavaid surnud lähedaste välimusega, andes teada, et oled väljavalitu. Usun, et tänu sellele, et keeldusin surmaga kaasa minemast, kas laenasin endale aega või tõestasin, et olen elamist veel väärt. Ei tea täpselt mis, kuid usun, et üks neist.

Pärast õnnetust, mu maailm muutus kardinaalselt, mitte küll väliselt, kuna alati olen elanud üpris hullumeelset elu ning pole risti ette löönud seiklustele ja enesearendamisele. Olen alati tundnud, et elu tuleb elada täiel rinnal kuid tervislikult. Kuid mida ma ei mõistnud on see, et surma ei tuleks karta, sest see pole lõpp. Nii nagu siin maapeal on alati elu ringluses, toimub see sama ka meie hingedega. Ma usun, et see maine keha on vaid kest, mida hing kasutab. Iga uue eluga, me kogeme sama inimlikkust, kuid pea iga kord on meie missioon siin maakeral teistsugune.

Nimelt on meil mitu tasandit. Esimene on see füüsiline ja maine- kus me oleme olemas ning elame ja täidame oma eesmärke. Teine on see, et kui aeg küps, siis hing lahkub kehast ning on ootel. Kolmas tasand on, kus hing liigub lõpuks kusagile kõrgemale, kus ta üle nn. kohut mõistetakse. Mitte sellises mõttes, nagu piibel räägib vaid pigem, kas suutsid selle elu jooksul täita oma eesmärki, mille pärast sind siia saadeti. Kui inimene ei ole suutnud täita oma eesmärki, saadetakse ta maapeale tagasi ning kannatused ja kogemused tulevad sarnased, kuna ei õpitud midagi eelmisest, pead sa uuesti seda täitma tulema. Need inimesed, kes on olnud minevikus või olevikus halvad, kannavad kaasas karma võlga. Mida vanem hing, seda raskemad katsumused on tema teepeal ees. Katsumustel on erinev tagajärg- mõni kibestub ning hakkab järgmiseks eluks karmavõlga koguma ja kui ta pole end suutnud muuta enne selle elu lõppu, viib ta selle järgmisesse ellu kaasa. Siis on inimesi, kes õpivad katsumustest ning mõistavad, et elu on hinge täiendamiseks ja saavad järgmiseks eluks uue katsumuse.

Kuid kuidas teada saada, mis on meie hetke elu eesmärk? Seda peate ise enda seest otsima, sest ainult teie ise teate, kes te tõeliselt olete. Tuleb vaadata oma hinge ning leidma vead, leidma tunde, et mis mind liigutab siin maailmas. Tähelepanu juhtima oma huvidele. Inimestel kellel on tugev isiksus ning on enesekindlad, teavad paremini otsida ja leiavad ka kiiremini. Igast eelmisest elust toome tükikese iseloomu kaasa. Vahel käitume väga erinevalt, kui oleksime osanud arvata, vahel tunneme, et teatud riik on hoopiski palju südamelähedasem või mõni ajastu tundub palju mugavam, kui see kus oleme.

Ka hingedel on oma ringlus ning need inimesed, kes tulevad üürikeseks meie ellu, muudavad meie vaateid ja toovad palju rõõmu, kaovad üpris kiirelt. Kas nende hing lahkub või lahkuvad nad meie elust ning liiguvad edasi. Viimane ei ole mõeldud, et inimene sureb vaid pigem tema aeg meiega sai otsa. Sellised inimesed pööravad meie maailma pahupidi ning toovad välja meis midagi uut, mida ei oleks osanud arvata, et meil oleks see olemas. Mis on positiivne, sest , et edasi areneda, meil on vaja leida pidevalt midagi uut endas, et teha teed sellele, milleks me taas sündisime siia ilma.

Seega inimesed kes lahkuvad siit maailmast- me ei tohiks end leinaga matta, süüdistades ja küsides pidevalt miks küsimusi. Kui sa suudad ise teha rahu surmaga on ka kergem taluda kallite inimeste lahkumisi. Alati meenutada aegu, kus mõlemad elasite ning olite rõõmsalt koos. Mäletage alati seda, et kallis inimene, kes on lahkunud siit ilmast, ei ole surnud. See pole lõpp, see on hoopis millegi uue ja ilusa algus. Alati elu tiirleb, ei eal ta seisma jää, kuid pidage meeles, et inimese süda on suur ning see, et ta on lahkunud siit ilmast , ei tähenda, et ta ei mahuks meie südamesse. Alati mäletada, kuid alati edasi liikuda ning pidada meeles, et just Sina oled hetkel elus ning pead jätkama oma teed.

 

Kärt Krikmann 09.03.1986- 09.01.2013

M.A

See või Too, mis Ainult Õnne Toob

Me kõik lonkame mingil teatud eluhetkel ühte jalga. Samuti me kõik kaotame elus palju, kaasaarvatud mõistuse ja südame. Ometigi on hing nõnda suur, et kannatame selle kõik ära. Ma alati olen võrrelnud hinge Universumiga-  pidevalt kasvav ja laienev, tekitades uusi galaktikaid, uusi päikesesüsteeme, uusi tähti ning mis peamine, see on lõpmatu. Me ei suuda mõõta seda mitte mingisugustes vahendites, isegi mõistus piirdub meil teadmast, kui suur võib olla hing meie sees.

Inimestel on alati vaja lohutust, et kõik saab korda, sest on hetki, kus see lause tundub jaburana ning sisutuna. Kuidas on veel võimalik elus kõik korda saada, kui mitte miski milles kindel olin, on nüüd kas kadunud või kohe kadumas? Kuidas pea sirgu ajada ning edasi minna? See võib tunduda nii klišeena, kuid ometigi peab see paika, sest kõik on sinu enda teha. Mida teha, et paremaks läheks? Tegelikult on meil olemas vastused, kuid samm sinnapoole teha, ongi kõige raskem. Üks väike samm on kui tuhat suurt sammu. Pärast seda esimest sammu leiad, et mitte miski pole võimatu ning suurim takistus oligi just see ainuke samm. Julgus ja tahtejõud on need, mis viivad sihile ,kuid neid kahte kardame me vast enam kasutada, sest hirm tundmatuse ees halvab meid usaldamast seda võõrast ja uut mis meile avaneb.

Tuleb elu võtta paratamatusena, sest see mis juhtub, juhtub kas sel või muul moel. Kõik mida me teeme, teeme alateadvuses. Suurimad sammud sünnivad mitte mõeldes just hetkel seda valmis, vaid alateadvus vormib meile kõige sobivama varjandi, ning siinkohal usun, et parimad asjad juhtuvad just alateaduvst usaldades ning halvimad asjad juhtuvad siis kui otsustame pika kaalutluse, arutluse, emotsioonide ja heaolu allasurumisel. Need otsused üldjuhul on õnnetu tagajärjega ja kahju küll öelda, kuid neid inimesi, kes nii otsustavad on palju ning nad on õnnetud. Ma olen alati teadnud, mis on ühiskonna silmis vale, kuid alati jätkanud oma rada, sest tean, et minu enda teekond pakub mulle midagi, mida mu alateadvus tulevikus enda kasuks saab kasutada. Meil pole aega terve elu vorpida asju heaks ja halvaks, tuleb elada avatuna ning usaldada oma vaistu. Alati tuleks olla aus inimeste vastu, sest loodud arvamus, et väike vale võib ka aidata on üpris suhteline. Kes ütleb kuna väike vale ei muutu suureks, kes ütleb, et vale võib päästa? Ära tee siis asju, kui hiljem pead valetama. Need on sinu enda otsused ja see ajada kellegi süüks on lihtsalt endi ignorantsus ning soov pääseda vastutusest. 

Vähesed meist mõistavad elu tõelisust, rääkimata elu ilust. Nii paljud liiguvad kaasas karjaga ning nõnda vähe näeme erakordseid inimesi, kuid kui näeme neid, siis nad on alati karjast eraldatud- pigem üksikud hundid. Nendega ühtemoodi mõtlejaid on, kuid nad kõik on omamoodi erilised, nad teavad seda ning seega hoiavad üksteisest eemale, vaid põgusalt riivavates üksteist. Kuid miks? Just sellepärast, et kui hoiaksid ka nemad ühte, saaks neist samasugune hall mass, lihtsalt üks iseloomutu olend, kes on siia ilma sündinud ühiskonna orjaks. Ei nemad teavad seda kõike, ka ma tean seda kõike- me ei mässa vaid me jalutame rahulikult edasi. Me kuulame süüdistused meie unistuste poole pürgimises rahulikult ära, noogutame ning astume julgel sammul edasi, teades, et seda mida teeme tundub iga päevaga järjest õigem.

Ühiskonna rihmad ulatuvad kaugele ning kõige andekamad on siia ilma loodud tundma ületamatut valu, sest ainult siis saab töötada tõeline anne. Kui me vaatame ajaloost tagasi neid, kes olid legendid, olid nad nõnda õnnetud olevused, ka surm üldjuhul, kas traagiline või lihtsalt südantlõhestavalt kurb.

Seega ma usun, et elus on võimalik täita kahte eesmärki- kas valida Universumi poolt loodud eemärgi täitmine, mis on sinu südant järgida ning kasutada oma annet headel eesmärkidel, või anduda alla ühiskonna normidele ning teenida evolutsioonilist naise kui ka mehe funktsiooni.

M.A

Me kõik usume

Me kõik usume armastusse, usume, et see on olemas. Kas armastus on määratud saatuse poolt kus Universum liigutab sind õiges suunas ning võtab kõik sult kui vaja, kui näeb, et see pole õige või on kõik üks suur kokkusattumus?

Saatuse teed on imelikud ütlevad inimesed, kuid kui on olemas see õige ja see ainuke kes on sulle määratud siis miks Universum võtab ta meilt ära? Või on kõik üks suur kokkusattumus nagu eelpool sai mainitud? Kas peab olema õige ajastus, peab olema õige küsimus, peab olema õige välimus ja peavad klappima õiged iseloomud? Või on Universum see kes saadab meie teele inimesi ning et edasine on meie endi teha, kas tahame või kombime edasi? 

Kuidas saada teada neid õigeid vastuseid õigetele küsimustele? Keegi ei tea täpselt, mis olema peab ,või mis olnud on, on alati samad küsimused kuid erinevad vastused. Me ootame mingit välgu sähvatust ja kui tunneme, et see on kohal, siis teame, et on tema just see üks ja ainus. Kuid kas sina oled talle see üks ja ainus? Ühelt poolt sujub suhe suurepäraselt, samas kui teine pool kahtleb suhte tõsiduses ning ei tunne sama, mida sina. Nii jäävad nutma tuhanded murtud südamed, uskudes, et olid leidnud endale selle õige kellega veeta igavik. 

Me saame haiget kuid igal asjal on mingi eesmärk, nimelt haiget saamine teenib kõrgemat eesmärki, midagi suuremat kui tunne ise tol hetkel. Ometigi just tol hetkel, me ei mõista seda. Me püherdame oma valu sees, hingates seda sisse ning välja. Laseme valul ja pettumusel end nende haardesse võtta ja unustame milleks kõik vajalik oli ning mis on sinu tõeline eesmärk edasiseks. Meil kõigil on teenida üks missioon, iseasi kas me teeme seda selles elus või tuuakse meid tagasi, et lõpetada antud ülesanne kunagi. Mõni loobub ning valib igavese aheldumise ja loomuliku järje- perekonna loomine ning sellele keskendumine, teised jällegi usuvad, et elus on midagi palju suuremat kui perekonna loomine. Kõik me näeme vastuseid erinevalt, mõned näevad missiooni maailma paremaks muutmise näol, teised jällegi omakasupüüdlikult teisi riisudes, enamus jälle perekonna loomisel ja selle koos hoidmisel. 

Kuid kes on meie tõeline armastus? Kas me tõesti leiame inimese, kes on teine pool meie südamest või on see üks suur pettus ning me ikkagi otsime lõpuks endale kedagi, kes meie kõrvalt ära ei lähe? Kuid me kõik ju tahame seda kõhus keeravat tunnet, me kõik unistame oma õigest. Elus tuleb ette nõnda palju kaotusi, kuid me ikka liigume edasi. Mis meid edasi veab? On see usk järgmisesse, et tema ongi see kes jääb ja on igavene armastus, või on see tahe lihtsalt elada ja näha?
Ei, ma usun, et inimene on lootusetult loll. Loll ei ole siin kontekstis halva kõlaga, see on pigem heas mõttes loll. Armastuses peabki olema loll, sest armastus ei ole ise kunagi tark, seal puudub igasugune tarkus, on vaid tunded ja koos kasvamise, võitlemise ja arenemise teed. Armastus on lihtne ja seal puuduvad matemaatilised valemid. Armastusel ei ole alternatiive, see on puhas ja lihtne ning iga suhe, mis on keeruline ei ole armastuseks mõeldud, sest armastuses ei ole küsimusi kas armastan. Sa tead seda , sinu süda ja hing teavad seda. Nad laulavad talle, kuid kas vastu laulu on kuulda, seda ütleb aeg ja kogemused. Tuleb olla pimesi loll ja uskuda armastusse, sest meie noorus on armastus, meie tervis on armastus. Usk kas jumala, iseenda või isegi millegi muu näol on meile vajalik, see on meie õhk, et saada hakkama elus, sest kui meil poleks usku millessegi või kellessegi, siis oleksime kõik suitsiidsed ja ilma elu põhimõtteta.  

M.A